Tallinna Linnagalerii, 2004
Valik instrumente ja liikumisele reageeriv heliruum (algseks ideeks toasuurune theremin), milles leidis aset Kanuti Gildi Saali tantsijate etendus “Juhuse plekid.” 2004 21. mail toimus etenduse uusversioon Tartu Kirjanike maja krüptisaalis Tartu Loovkeskuse ja Anne Noortekeskuse multimeedia labori koostöös, juhendajad Kaia Kapsta ja Jane Miller.
PUHAS JUHUS
Erki Kannuse näitusel Linnagaleriis kõlab puhta juhuse muusika. Näituse keskseks osaks on ruum, milles juhusliku külastaja juhuslikud liigutused muutuvad elektroonika vahendusel helideks.
Algne idee pärineb vene füüsik Leon Thereminilt, kelle 1919 loodud instrument – Theremin – muudab helideks inimkäe liikumise raadiolainete väljas. Minu esimene plaan oli luua suurendatud theremin, kus liikujaks on terve inimkeha. Theremin aga osutus liiga tundlikuks aparaadiks, mis terve ruumi suurusena ei toimi.
Tõsise uurimistöö tulemusel ja sõprade toel ilmnes, et idee on teostatav arvutite abiga. Juba 1980. aastatel hakati maailma eri paigus eksperimenteerima Macintosh´i masinatega heli, video ja MIDI kallal. Nüüdseks on ka PC võimeline multimeediaga tegelema. Leidsin Windowsi keskonnas töötava toreda vabavara EyesWeb (loodud Genua Ülikooli Infomus laboris), mis muuhulgas võimaldab huvitavat video ja heli sünteesimist.
Jätkates oma varasemate ettevõtmiste aluseks olnud ideed – iga inimene on võimeline nauditavaid helisid looma – pakun siin võimalust omapäi katsetada. Pole vaja enamat, kui ruumis ringi liikuda, kätega vehkida, üles-alla hüpelda või hundiratast visata. Liigutused lülitavad sisse süntesaatori noote, salvestatud heli juppe, kontrollivad helitugevust ja muundavad helisid. Seadistus on selline, et päris täpselt kõike kontrollida ei saa. Mis välja tuleb, on ikkagi PUHAS JUHUS.
Näituse teine osa tegeleb – nagu varasemad näitused Katariina kirikus ja Karepal – häälestumatute pillidega.
Arvan, et paar sajandit tagasi kokku lepitud õigete nootide ja kanoniseeritud muusikariistade tõttu on suur hulk inimesi ilma jäänud muusika loomise rõõmust. Minu pille pole võimalik viletsalt mängida – iga inimene leiab ise oma viisi. Kuna pille ei häälestata, ei saa ka väita, et lugu pole õige. Seekord kasutan ka elektroonilisi abivahendeid, et muuta kuuldavaks huvitavad helivarjundid, mis kiviseintega ruumis muidu ei kõlaks.
Näituse osaks on ka mitu performantsi, kus kombineeritakse tantsu, klassikalisi pille ja juhuslikke helisid.